Minu enesearengu teekond sai alguse 10 aastat tagasi, kui esimest korda teraapiakabineti uksest sisse astusin. Olin sellel hetkel vaid 16. aastane ning jõudnud oma eluga igatpidi tupikusse.  Ma olin jõudnud eliitkooli suurest õpikoormusest tulenevalt läbipõlemiseni ning kogesin elus esimest korda tõsisemat depressiooni. Ma võitlesin igapäevaselt toitumishäiretega ning keskendumisraskustega. Olin jõudnud enda taluvuspiirini ning jõud oli otsas. Perel ja sõpradel oli raske mõista, mis minuga see hetk toimus. Tundsin, et upun sisemiselt ning keegi ei osanud mind päästa.  

Tundsin, et niimoodi ma enam edasi elada ei suuda. Viimase abivahendina otsisin internetist terapeudi, kes tundus sümpaatne ja panin aja kirja. Esimest korda teraapia kabinetti sisse astudes valdas mind suur ärevus- mul polnud aimugi, mis mind ees ootab. Mis ma aga eest leidsin, oli soe ja armastav tugi. Kogesin elus esimest korda täielikku kohalolu ja mõistmist. Sealt sai alguse 10 aasta pikkune koostöö, mille käigus õppisin regreressiooniteraapiat sügavuti tundma, teges sadu tunde vestlus- ning hüpnoteraapiat. See ei ole olnud kaugeltki kerge teekond. Olen pidanud silmitsi seisma oma suurimate hirmude, tugevaimate tunnete ja ebamugavusega ning loobuma kõigest, mis minu tegeliku olemusega kooskõlas ei olnud. Olen rahu teinud lapsena kogetud vaimse-ja füüsilise vägivallaga, lasknud lahti lõhuvatest paarisuhetest, lõpetanud mitmeid sõpussuhteid ning loobunud töökohast, mis mind õnnelikuks ei teinud.  

Tänaseks päevaks olen loonud enda unistuste elu. Tunnen rõõmu sügavatest ja rahuldust pakkuvatest suhetes ning unistuste karjäärist. Selle kõigeni jõudsin ma läbi töö iseendaga, avastamaks, kes ma tegelikult olen ja mida elult soovin. See on olnud pikk teekond, kuid tänasel päeval olen ma nii tänulik, et nii noorena teraapisse tee leidsin ning et tänasel päeval on mul võimalus seda kõike ka teistega jagada.